Katrin Roomere, kandidaat nr 163:

„Valige mind ühinenud Anija valla volikokku, paneme koos koduvalla elama!“

Natuke minust

Olen küll sündinud Tallinnas, kuid mu juured on Anija vallas. 1991.aastal alustasin ma kooliteed Alavere Põhikooli 2.klassis, elukohaks vanavanemate talu Pikvas. Peale põhikooli lõpetamist jätkasin õpinguid Tallinnas ning kolisin taas tagasi koduvalda 10 aastat tagasi. Nüüdseks elan oma abikaasa ja kahe lapsega Lehtmetsa külas, minu põhitegevuseks on koduköögis toimetamine, just sushi ja tortide järgi mind enamus tunnebki- Kati Köök. Viimastel aastatel olen aktiivselt tegutsenud lasteaia hoolekogus, osalenud vabatahtlikuna erinevatel kogukonna üritustel, läbi viinud erinevaid toiduteemalisi õpitubasid, tehes koostööd ka lasteaia-, kooli- ja noorsootöötajatega.

Jälgi mind ka facebook’is!

Teed sõidetavaks!

Ei saa öelda, et senini pole midagi tehtud, on  remonditud ja musta katte alla pandud lõike. Aga teha oleks veel nii palju.. Loomulikult ei saa anda lubadust, et 4 aastaga pannakse kõikidele teedele tolmuvaba kate, kuid kindlasti tuleb seda teha külakeskustesse viivate teedega. Ning tänane päev on näidanud, et kruusateid tuleb hooldada tihedamini, et nad oleksid aastaringselt sõidetavad mitte ainult maasturitega.

Kehrasse vabaõhulava!

Me armastame loodust, oma jõeäärset ala ning meile meeldib laulda ja tantsida! Soovin, et meil oleks nii looduse kui laulu- tantsu nautimiseks üks korralik vabaõhu-laululava, mis teeks meie valla elavaks. Kehra jõeäär võiks olla kultuuri- ja spordikompleks koos vabaõhulava, puhkeala, korrastatud ranna- ning lastemängualaga, mille keskpaigaks on staadion.

Kodanikualgatused ja kogukond

Anija Lüliti 2016 oli suurepärane näide kodanikualgatusest ja selle toetamisest. Tänu aktiivsetele vabatahtlikele on vald koos kogukondadega saanud lahendada nii mõnegi mure ja muutnud asju paremaks. Kindlasti tuleb seda korrata!
Külaplatsid ei tohi unustusse vajuda. Igas külas peaks olema oma plats või koht, kuhu saavad naabrid kokku tulla, et ühiselt asju arutada – just nii toimides oleme ehitanud oma kodumaad ning jäänud eestlasteks ka raskete aegade kiuste.

Kehra turg!

Kehra keskuse süda on Kehra turg, kus eriti laupäeval on suur tunglemine ja uudistamine värskete toiduainete vastu. Paraku pilt, mis avaneb ei ole ilus – silma riivavad vanad iganenud putkad ning üldine korratus – kes on oma kauba reklaamiseks välja pannud lauakese, kes müüb kasti otsast, kes aga üldse otse autost. Kas ei oleks ilus, kui kõigil oleks ühesugused katusealustega letid ning eritemperatuuri vajav toit oleks kõik koos ühes majakeses, kuhu saaks müüjad oma külmaletid üles panna? Ma arvan, et on kätte jõudnud aeg muu kõrval ka turg nii müüjale kui külastajale paremaks muuta.